esmaspäev, november 26, 2007

Maailm on üks õel koht

Õehhh...ma lihtsalt pidin siia kirjutama tulema ja ütlema, et kuidas inimestel saab üldse olla nii kitsas maailmavaade....kahju neist kohe...ja teisalt teeb kurjaks ka. Juba mingisugused viimased nädal aega olen ma kõikvõimalikest erinevatest kanalitest kuulnud arvustusi erinevate vähemuste kohta Eestis ja mida kõike selliste asjadega ette tuleb võtta. Võib vist öelda, et mul lõi korraks sotsiaaltöötaja vaimsus välja.( Ma muide selle kõige järgnevaga ei kavatsegi väita nagu mina oleks maailma parim inimene või ingel!)
Igastahes inimesed saage aru, et elu ei ole ainult pidu ja pillerkaar ja see ei saa kunagi selliseks. Jah vb mõne jaoks tõesti saab, aga enamike jaoks mitte. Ei saa nõuda, et maailmas ei oleks vaesust või halbu inimesi või haigeid inimesi. See käib meie elu juurde ja see jääb alatiseks niimoodi. Ma käisin paar nädalat tagasi terve päeva erinevates hoolekandeasutustes-kahes vanadekodus, erikoolis ja lisaks veel erivajadustega inimeste hooldekodus ja te isegi, ma arvan, et ei oska ette kujutada milline olukord seal on, ok vb suudavad need kes ise käinud on aga ülejäänud kindlasti ei oska. Isegi mina ei osanud kuni seda oma silmaga nägin ja ma õpin juba teist aastat sotsiaaltöö ametit! Need inimesed kes seal hoolekodudes on ei ole seal omal süül ja ometi suhtutakse neisse ülejäänud inimeste poolt kui kasutatud asjadesse.
Need vanad inimesed on ka kunagi noored olnud ja neil on vb olnud väga hea elu aga mingil põhjusel lihtsalt ei suuda enam ise hakkama saada ja kas te siis kujutate ette, et 30 vanema inimese eest peab hoolitsema 1!!!!! hooldaja kes neid siis peseb, kantseldab ja umbes pooltel ka mähkmeid vahetab. See ei ole normaalne, aga enamik meist ei mõtle selle peale mitte kunagi, et on ka selliseid kohti olemas kus ei ole elu nii ilus ja siis kritiseeritakse. Täpselt nagu kritiseeritakse puudega-vaimse alaarenguga inimesi kes näevad teistest erinevad välja- nemad ei ole selles ju süüdi, et mingi loodus vingerpuss on nad teistest teistsuguseks teinud. Mul on hea meel tegelikult, et on olemas sellised kohad nagu Võisiku hooldekodu, kus puudega-alaarenenud inimesed saavad olla teiste omasugustega koos ja nad ei tunne seda ülejäänud maailma mõistmatust enda peal. Neil on seal ümber inimesed, kes nende eest hoolitsevad ja hukka ei mõista ja nad tõesti paistsid seal olles õnnelikud. Mul on kahju, et enamik inimesi ei ole sellist asja näinud. See pole see kui sa näed tänaval ühte või kahte inimest kellel võib olla Downi sündroom, aga kui sa näed koos 50 ja rohkemat inimest kelle kõigil on mingi erinev alaareng siis see vähemalt alguses on šokk. Mitte keegi meist ei ole valmis selliseks asjaks, aga ma pean ütlema et läksid vaid loetud minutid kui ma sain aru et neil kõigil koos on palju parem olla, kui siis kui nad peaksid omapäi hakkama saama. Ma loodan, et kunagi saan ka mina olla see abistaja, kes muudab ükskõik milliste inimeste elu veidike paremaks.

Ja tegelikult ainus mis ma selle postiga öelda tahtsin on, et inimesed olge ometigi vähegi tolerantsemad ja mõistlikumad. Kõigil ei saagi olla hea elu aga vahel saame me seda muuta teiste inimeste jaoks veidikenegi talutavamaks.

Kommentaare ei ole: