mnjaa

Teate ma sain just oma selle raamatu "Illusionist" lõpetatud ja tekkisid igasugused mõtted ja tunded ja mõtsin et noo kui siis juba kui ja kirjutan teile ka et ikke põnevam oleks;)
Raamatu põhimõtte oli siis nagu selles kuidas naine kohtus ühe mehega ja nagu ikke suur armumine jne ja siis muidugi lasi mehe mesijutul end haarata ja sattus siis sinna nö võrku. Aga et päevade arenedes hakkas see mees nagu aina rohkem end peale suruma, tähendab ega see naine sellest kohe aru saand aga ta kunagi ei teadnud mida mees teeb peale selle et vabal ajal too arendas endas illusionisti võimeid, see oli tema suur unistus. Igal juhul see läheb täpselt kokku selle raamatuga mis ma ennem lugesin kus oli kirjas koduvägivallast ja täpsemalt psühholoogilisest vägivallast, et mees nagu lihtsalt tambib naise maasse ja ei lase kuskile. Mees on kõige tähtsam naist pole vaja muuks kui et saaks lapse(lapsi) ja oleks kodu kuhu tulla. See on nii jube ja veel hullem on see, et mehele andestatakse kõik kodurahu nimel ja kui mõni ei tahagi sellist elu jätkata siis pole piisavalt enesekindlust või siis ka toetust et minema jalutada. Sellel naisel seal raamatus oli, ainult kurvem on see et mees suutis lapse enda pilli järgi tantsima panna nii et too ei sallinud enam ema üldse ja naine pidi lahkuma kodust lapseta. Sellised raamatud panevad tegelt mõtlema ja nii kurb et päriselt on maailmas ju niiii palju selliseid inimesi kes peavad kannatama ülekohut enda suhtes ja neil ei ole lihtsalt seda jõudu jätta kõik selja taha veelgi enam jätta laps kuigi seda juhtub päriselus vb vähem, ega ma muidugi ei tea. Lihtsalt tekib endal ka selline abituse tunne ja tahaks aidata neid inimesi aga nagu seletati ei saa enda arvamust otse peale suruda sest see paneb naise veel rohkem endasse tõmbuma ja puha. Niimoodi vaadates on ikka päris paljudel niii vedanud et nad on saanud endale korralikud pered luua ja ei pea sellist ülekohut taluma....minul on vedanud et ma ei ole pidanud sellises peres elama ja üldse on juu vedanud nii palju(mulle tundub et ma kasutan viimaste päevade jooksul väga palju sõna vedanud a see selleks:P) igal juhul mulle tundub nii sest mul on niii palju metsikult toredaid inimesi ümberringi kes ma tean et aitavad kui midagi juhtuma peaks või kui ma nõu peaks vajama. Tegelikult ma tahakski öelda et mõelge ja vaadake oma elu üle ja ärge kartke seda muuta sest enese maha surumine on hoopis hullem kui need paar kibedat pisarat. Mingi hullult sügavamõtteline jutt tuli vist a jahh juu siis tahtsid need mõtted mul peast välja saada:) Võibolla et ma olengi endale valinud vaat et selle õige ala ja kunagi ma saan aidata kedagi samasuguse muruga...tore oleks juu kui saaks...sinnamaani ma aga jätkan lihtsalt nende mõtete mõtlemist ja loodan et kuskil on keegi kes ei lase ennast alla suruda:)